Elu kestab pikka aega – seitsekümmend, sada aastat. Surm on intensiivne, sest see ei kesta pikka aega – see kestab vaid hetke; see tuleb tervikuna, mitte fragmentaarselt. See on nii intensiivne, et midagi intensiivsemat polegi.
Kui me mõtleme surmast, hakkame kartma, aga kui me pole elus enam millegi külge klammerdunud, siis võib surm kas või praegu tulla ja sa tervitad seda. Siis oled minekuks täiesti valmis. Selline vabadus on kõigi inimeste religioossete otsingute eesmärk. Olles vaba klammerdumisest, oled vaba surmast. Olles vaba klammerdumisest, suudad siseneda universumi valgusesse ja saada sellega üheks. Ja see on suurim õnnistus, ülim ekstaas, kus enam midagi muud pole olemas. Sa oled koju jõudnud.
Kuidas ennast ette valmistada, nii et kui surm tuleb, oled rahulik, täielikult virge ja teadlik, ootamas, valmis surmaga kaasa minema, valmis sellele järgnema ja seda omaks võtma? Just sellest Osho „Elamise ja suremise kunst” räägibki.