Mis on see „ime“, mida Helen Adamson oma raamatus ootab? Selleks imeks on laps, kes on küll perre väga oodatud, kuid… kelle planeerimine, ootus ja siia maailma sündimine tõmbab üles korraliku keeristormi autori sisemaailmas, muudab aktiivseks kõik vanad valusad minevikumälestused ja lööb mõrad paarisuhtesse. Väikese ime sünd lennutab vanemad justkui teisele planeedile, kus tuleb ennast ja teineteist uuesti tundma õppida ning lasta lahti ootustest, kuidas miski peaks olema.
Heleni jaoks on emaks saamine ja pereteraapia teekond kulgenud samaaegselt. See teebki raamatu erakordseks ja ainulaadseks, andes võimaluse viljatuse diagnoosi vaadata süsteemselt ja mõista, kuidas üks diagnoos võib olla seotud mitte ainult füüsise, vaid ka psüühes toimuvaga. Lugeja saab koos autoriga avastada, kuidas viljatus – kuid mitte ainult see, vaid ka mis tahes muu elukriis – mõjutab naiseks ja emaks olemist, raputab suhteid partneri ja vanematega ning sunnib sügavale enda emotsioonidesse kaevuma. Tulemuseks on palju suurem teadlikkus ja küpsus. „Mu maailm ja mu süda kasvasid sel teekonnal tohutult,“ ütleb autor ise.
See avameelne raamat kutsub lugejaid, nii naisi kui mehi, nii alles peret planeerivaid, kui ka neid, kes on juba lapsevanemad, kaasa mõtlema ja kaasa elama. Autor näitab, kuidas tunnetele aus otsavaatamine ja nende sügav läbitöötamine aitab ennast ja teisi paremini mõista ning paarisuhte kriisidest targemana läbi tulla. Kindlasti annab raamat lootust neile lugejatele, kellel lapsesaamine pole läinud sugugi kergelt.
See võikski olla „Ime ootel“ sõnum: aus enese uurimine elukriisides ja valmisolek lasta lahti senistest eelarvamustest kasvatab usku, et lahendus on alati olemas, ning aitab hakkama saada kõigega, mida elu meie teele kannab.

Autoriga vestleb Merle Liivak Praks