Mulle meeldivad lihtsad asjad. Mida rohkem olen elu jooksul mõelnud, lugenud ja otsinud, seda enam tundub mulle, et kõige olulisem toimub väga tavalistes hetkedes. Selles, kuidas hommikul ringutad, muna praed, panni puhtaks pesed, kaaslasele pai teed või kassile krõbinaid puistad. Küsimus pole ainult selles, mida me teeme, vaid kuidas me seda teeme – millise rütmi, tähelepanu ja tundega. Just nii avaneb maailm.

Maalimine tuli minu ellu üsna hiljuti. Mul pole erilisi tehnilisi oskusi ja ma ei pea ennast maalikunstnikuks. Aga see polegi kõige tähtsam. Mu pildid sünnivad emotsioonist, mingist sisemisest plahvatusest või õhustikust, mis tahab endast märku anda. Midagi otsib lihtsalt teed välja.

Ka mu tekstid ja pildid on minu jaoks omamoodi teater. Mind huvitab ruum, kuhu vaataja saab ise oma kujutlusvõimega sisse astuda. Kui näitleja ütleb tühjal laval: „Vaadake, seal on kuu,” ja inimesed seda tõepoolest näevad, siis sünnibki ime. Me ei pea kõike inimese eest valmis tegema. Mõnikord on palju olulisem jätta talle võimalus ise näha.

See raamat on sündinud aastaaegade rütmis – talves, kevades, suves ja sügises. Lood ja pildid võivad pärineda eri aegadest, aga tunne nende taga on sama. See on seesama imestus, mida tundsin juba lapsena trepil istudes, taevast ja puid vaadates ning mõeldes: kuhu see kõik küll mahub?

Hendrik Toompere