“Jumalik märk” räägib lugusid Karinist. Naisest, kes esmapilgul üsnagi rutiinsete tegevuste keskel unenäolistesse olukordadesse satub. Olgu selleks siis esimene komandeering, seenelkäik, tervisekontroll või kontserdikülastus.

Jutustamislaadilt tundub autori pilk justkui leebelt irooniline, aga võta sa kinni, kellele see hääl üldse kuulub? Kas autorile endale või hoopiski survestavale ühiskonnale, kes novellikogu peategelasele justkui igal sammul püüab mõista anda, et ootab temalt pisut enam, kui tal pakkuda on.

Kas üksindus ja üksiolek on sünonüümid? Sümboliseerivad need suur vabadust või moodsa ühiskonna hirme? Tõlgendusruumi jagub ja see ongi sümpaatne, sest tõenäoliselt on igas lugejas tükike peategelast.

AUTORIST

“Jumalik märk” on Ester Urbala esimene novellikogu.
Tema kaastööd on ilmunud ajakirjades Looming ja Edasi.org.
Autor töötab teleprodutsendina, toimetab kaasa Loomingu Raamatukogu kuldsarjaga, on kirglik lugeja ja armastab loodust. Eriti linde ja seeni.

***

“Ja kuidas mul siiani läinud on?”
“üle ootuste hästi.”
“Jah?” muheleb Karin.
“Nojah. Esimesest hetkest peale olete olnud tarmukas ja julge. Helistate võõrale, annate koduse aadressi, istute küsimusi esitamata autosse ja lasete end metsa sõidutada. Elukindlustuslepingut ei julgeks ma küll teiega sõlmida. (Mees naerab.) Olete riskianalüütikute õudusunenägu, aga psühholoogina pean teid tunnustama. Mõõdukas särts kombinatsioonis kuulekusega. Võib vaid ette kujutada, mida te organiseeritud kollektiivina veel korda suudate saata!”